17. jaanuaril kogunesime kõik Näksude pere poole tähtsaks sündmuseks. Kokku oli tulnud jüngreid nii Tartust kui Tallinnast. Suhtlesime, sõime torti, laulsime, jagasime Veikost muljeid ja suundusime siis allakorrusele, kus seisis ees põnev üllatus. Plastiktünn oli vett täis pandud ja ootas millal saab kelleltki patud maha pestud.
Veiko astus tünni, vennad panid käed ta peale ja ristisid. Veiko istus kohe mõnuga vee all ja kui ta veest välja tuli, oli see paljude jaoks rõõmuhetk, kindlasti kõige suurem rõõm oli Jumalal.
